Reedel peale väsitavat päeva suundusin ootusärevuses pärnu poole, kaasa võtsin hea tuju ja Mai. Oli ju siiski algamas maailma kõige inspireerivama noorteprogrammi öösessioon, mille korraldustiimis on mul au olla. Kohale jõudes hotell Strandi, (mille arhitekt oli kindlasti inimestevihkajast napsusõber) kus ootasid mind ees juba teised keskmisest kirkamad tegelased. Õhtul olime loomulikult sotsiaalsd ja õdusas unes hotelli suures voodis suutsin aega veeta vaid mõned tunnid. Järgmine päev möödus suure töötähe all, ning ülehelikiirusel pidin käte-jalgadega siputama öötundideni, aga öö saabumine andis mulle vaid poolteist tundi und, kuna pidin kell 03.30 ennast voodi külhest lahti rebima, et minna uurima, et kuidas unes siputavad rohkem kui 300 toredat noort. Oli külm, oli uni. Vastu hommikut sain veel kaheks tunniks unenägusid näha. Kell 7 pidin juba taaskord värske olema, aga see oli raske, nagu reformierakondlaste südametunnistus. Paar tundi peale lõunat oli minu missioon täidetud, ja suundusingi kiiresti Mai juurde, kellest mõtlemine juba minus positiivseid emotsioone tekitab, ma olen õnnelik, et mul on NII lahe sõbranna! ...Igastahes Maiga läksime kuhugi värviliste seinte vahele, kus kohtusime tõusva tähe, ja minu lemmikmuusiku Helenaga ! Lisaks sellele, et ta on imeandekas, on ta ka tohutult kena neiu ! Armastan teda ! Ja siis ... Mai oli tema käest sebinud meile pühendusega Helena bändi ahjusoojad debüütalbumid, see plaat raputas minu autot terve kodutee ArmastanArmastanArmastan!
Mul oli imeline nädalavahetus. Vaid üks hetk jäi eilsest päevast puudu. Hetk, mille oleksin tahtnud veeta koos imevahva näitsikuga, kes minus jätkuvalt arusaamatult ilusaid tundeid tekitab.
No comments:
Post a Comment