Minus polnud varem seda õiget jõulutunnet, aga õnneks võtsin täna ennast kokku ja käisin seitsme maa ja meretaga otsimas puud, mida Herr Vaasa kutsuks hellitava nimega Picea Abies. Alustuseks otsisin rehvivirna alt üles oma imevahva haagise, mille higimull otsaees oma sõiduriistale külge haakisin (about that .. ma ükspäev just ütlesin, et see auto on kohe eriti kõva ja mingi lumehang seda kildudeks ei pudista ...ma eksisin) Föönitasin sibyl Vane saatel sügavale riigimetsa, kus avastasin, et sõna ´´sport´´ mu auto tehnilises passis tähendab ainult seda, et ta on arusaamatul põhjusel madalam tavaversioonist ja sellega ei oleks mõistlik nabani lumes sõita. Ma sõitsin siiski, ja siis kaevasin, siis sõitsin veel, siis rääkisin autoga, et ta võiks seekord ennast ise välja kaevata ...ei kaevanud. Kui olin kolmandat korda füüsikale edutult vastu astunud, hakkas kõlama raadiost Iirise lugu, vähemalt oli toredam kaevata. Ja veel on nõme haagisega käsipiduriga ümberpöördu teha, sest uskuge, haagisel on selle manöövri juures hoopis huvitavamad plaanid. Peale lumes sumpamist (mida ma täiel rinnal nautisin) leidsingi ühe eriti vahva isendi. No see oli ebaloomulikult suur, aga ta võitis mu südame esimesest pilgust (nagu üks pisike blond tegelane, kelle magusatest huultest ma siiani täiesti arvestatavas joobes olen) ja otsustasin just selle rohelise torkiva taime enda koju kutsuda. Peale Chuck Norrise kombel saega vehkimist otsustaski kallis sõber Okaspuu langeda, ning minust sai metsavaras. Venitasin uue sõbra ennastohveravaid pingutusi sooritades haagisele ja saingi asuda koduteele ...No kaevasin autot ka vahepeal lumehunnikutest välja, koju jõudes oli juba saabunud pimedus ja Koit Raudsepp oli mu autoraaidost lahkunud. Kodus sain ka aplalt valu anda oma lihastele, et mu 4 meetri ja 30 sentimeetrine eestis levinuim okaspuu tuppa püsti saada (see on oluliselt raskem, kui tundub) Aga lõpuks sai see iludus püsti. Mu elutoas on nüüd rohkem puid, kui mu koduaias kokku. Ja peale kogut seda punnitamist, mida ma täitsa ausalt nautisin, on minugi südames lisaks ühele väsimatule näitsikule ka jõulutunne.
I call it breakdown
You say it is sugar high
Kuram küll, alati, kui su blogi loen, siis on pärast valged triibud silme ees oma 10006453 tundi. Kas see on mingi salakaval plaan lugejaid eemal hoida, et need julged, kes siiski otsustavad lugema tulemisega riskida, silmakahjustuste käes vaevlevad? :D
ReplyDelete