Ultramelanhool-Talvehommik on lugu, mis suudab minu tänase hommiku arusaadavasse formaati pigistada. Ise ma ei hakka seda vägitegu ette võtma, sest lihtsalt ei oska.
Eilse päeva veetsin asjalikku nägu tehes, alustasin oma päeva praktikaga, mis on oluliselt nauditavam, kui ma esialgu ootasin, mulle hakkab juba meeldima see amet, kuigi olen peaaegu kindel, et minust huvijuhti tulevikus ei saa. Peale asjalikku aega koolis veeresin hoogsalt kodupoole, ja otsustasin, et oleks eriti vahva hoovi hooga sisse lennata, et ma sinna kogunenud lumme kinni ei jää. Aga kuna lisaks mu autole vihkab mind ka füüsika, siis õnnestus mul kerge vaevaga oma sõiduriist hoopis lähedal asuvasse hange parkida. Siis tekkis mul motivatsiooni lumelabidaga sahmida, et see sealt taas kätte saada. Kujuures, ma ei vingunud mitte kordagi ! Pärast seda ootas mind juba kontor Tallinnas, kus sain ka oodatust pisult pikemalt maailma päästa. Kell sigi juba 9, olin rampväsinud, ja igatsesin oma patja, nagu Ansip venitustaktika lõppu, Kuid siiski oli lõpuks kätte jõudnud päev, mil kohtan maailmakõigelahedamatepõskedega (jah, nüüdsest on see üks sõna) neidu, kellega aega veeta on millegipärast eriti vahva. Minu väsimus kadus täpselt 0.36 sekundiga. Ja olin täiesti lummatud sellest tegelasest. Nagu välk selgest taevast ta kusagilt ilmus juba nädalaid tagasi ja sellest ajast mingi minust oluliselt tugevam jõud mind tema poole sikutab. Ta on nii kuradi ilus mõte mu peas, kuid ma kardan sealt midagi enamat oodata, sest ütles ju kord Tom, et pettuda saab vaid iseenda ootustes. Ja ma ei taha pettuda. Või peaks ? Ma ei tea. Lähen lund rookima.
No comments:
Post a Comment