Nädalvahetusel jõudis minuni pühendusega võrratu Tiina Jakobsoni luulekogu, mille keskmisest 45251 korda ettevõtlikum näitsik Teele minuni toimetas. Kohe ei olnud minul kahjuks võimalik selle teosega tutvuda, aga eile otsustasin sealt mõned pärlid endale selgeks teha ja oh janti ! Enam ei suutnud ma lõpetada! (populaarseid luulekogusid lugedes tunnen ennast täpselt samamoodi, nagi lumivalguke, kes on just ühe pöialpoistest oma nabast urgitsemast leidnud) Armastan kõiki loomeinimesi, kes oma panuse on andnud, et luua inimesi, aga naisterahvast, kes selle teose on oma peast paberile määrinud, ma lausa armastan ! Nüüd ootan igat vaba hetke, nagu jõule, et saaks enda vaimu veelgi kosutada selle imelise raamatuga !
Ja kui ma muidu olen see jobu, kes apla näoga aerutab kummipaadiga mandriteta merel, siis praegu tunnen ennast küll kuradi õiges kohas olevat.
Ma olen praegu maailma kõige õnnelikum vaimuhaige, sest hetkel mu vaimu vaevab maailma kõige armsam tüdruk!
No comments:
Post a Comment