Täna peale hommikukohvi otsustasin, et lähen ja toon ära oma toredale sõiduriistale hunniku juppe, mida ta vajab, et taas käivituda ja iseseisvalt veereda. Kuna mul polnud sadu eurosid, et endale uusi juppe osta, siis leidsin vahva vanderselli, kelle auto oli muudel põhjustel hinge heitnud, ja mõistliku raha eest oli ta nõus minu föönile vajaminevad osad müüma. Niisis asusingi oma ema tumepunase välguga teele tundmatusse peaaegu teise eesti otsa, esimesed 80 kilomeetrit sain tuisata aplalt mööda asfalteed, nagu kapitalistid Viimsis, kuid peale seda tee kitsenes, ilmusid depressiivsed eesti väikekülad, kus nägin teeäärtes kaksikute üksikemasid ja BMWsid, mis parklas põlevate tuledega seisavad, et ümbruskonnale näidata, et nende uhketel masinatel tuled töötavad. siis kadus tee hoopiski ja sõitsin viimased 15 kilomeetrit mööda kitserada kiirusel, mida suudab isegi ninakoll Igor Mangi habemes ületada, kadunud olid ka BMWd, seal kasutati veel kandilisi rattaid ja kivikirveid. ...Teede ehitamisel vähemasti.
Olles kätte saanud ihaldusväärsed osad, föönitasin samal moel tagasi koju, jälgisin veel minust mööduvaid pensionäre kitsal teelõigul.
Kodus ajasin oma juba lumealla mattunud sportwagoni garaashi (mul ei ole õrna aimugi, et kuidas seda sõna kirjutatakse) ja ootamatult kerge vaevaga lappisin oma saha kokku. Olin kindel, et midagi on ikkagi valesti ja ootuspärase tulemuseni ma ei jõua. Aga vahi raiska, mu auto nurrub nüüd nagu tiiger, ei võta 12.8 liitrit sajale kütust ja ei sure välja kohe, kui jalg gaasilt tõsta. HEA !
Ja avastasin ka härra Hanz Steinmitzi suure möödalaskmise seoses mu Opeli kapotialuse kujundamises. Seal ju puudub igasugune võimalis kusagil õllepurki hoida ! Olen täiesti kindel, et mitte ükski korralik ida-eurooplane seda autot täiesti kaine peaga parandada ei suuda !
Lisaks autoremondile (mis mulle tegelikult vähimalgi määral ei meeldi) olen ka seltskondlik olnud, nimelt eile läbi mustava udu ja peale jõulupidu käisin kõrgelt haritud filosoofide ja psühholoogiharradega kuldkollakat odralinaselimpsi mekkimas. Oli ilus. Koju pidin kommertstranspordi juhtide oskamatusest teel püsida viimased mitumitu kilomeetrit patseerima läbi lume, mis oleks Jaanikale nabani olnud. Sahajuht on ilmselgelt joomapeal taas. Aga ma ei kiru, ilm oli nii kuradi ilus, ma vist polegi nii tihedat ja vaikset lumesadu varem näinud. Mu pähe tikkus taas keskmisest päkaikust 5.82 sentimeetrit lühem imeline näitsik, kes jätkuvalt on minust 123 kilomeetrit eemal. Ma juba lähen igatsusest halliks. Kuigi ma pole veel aru saanud, et mis meie vahel on. või kas üldse midagi on. Äkki ma lihtsalt suurest joovastusest tema vastu olen selle meeltesegaduse iseendale loonud? Vihkan seda, et ma Tema mõtteid lugeda ei oska.
Ja Aapo Ilves ütles, et kõik kes kirjutavad sõna SUPER kahe P tähega on jobud.
Supper.
No comments:
Post a Comment