Söö sitta.

Enesele aru andmata seisin ma tartu maante ääres pöial püsti, et koos ühe vahva kamraadiga jõuda Kaisa sünnipäevale, mis toimus eriti vahvas urkas minega Genialistide klubi. Külm oli, aga peale korralike seiklusi jõudsime kohale. Tegime ühe kiire vana-tallinna, mõned õlled ja siis põrkasime ühte Loungi, kus võtsime lonksu mohhiitot ja trehvasin vanu tuttavaid, peale seda tegimegi tipa-tapa Genklubi poole, kohale jõudsime 3 tundi peale peo algust, kuid mul oli tunne, et jõudsime täpselt õigel ajal, kinkisime pudel viina ja mango, ning hakkasime koos ilusate inimestega koos aplalt õlunaadi jooma, tantsisime purjusinimeste kombel laval, kalliatasin Kaisat, nokkisin nina, käisin kusel ja ootamatult ostus mu moodsast kaasaskantavast telefonist Kastani hääl, kellega olingi juba 15 minutit hiljem kokku saamas. Kohtusime kuulsa kahe suudleva kivitüki all, üks neist oli hoidmas vihmavarju. Aniita oli ilus nagu alati, Olin juba korraks unustanud, kui väga ta mulle muljet avaldab, Suudlesin tema imearmsaid kitsaid huuli ja olin 15 minutit kuradi õnnelik. Miks ta elab nii kaugel ja miks ma teda nii vähe tean ? Peale selle hurmava näitsiku kätevahelt lahkumist kohtasin veel karja tuttavaid kehasid, kes kõva möirgamisega igatsust minuvastu väljendasid, ja juba ootamatult kiiresti istusingi ilgelt pirakas taksos sa suundusime Kaisa juurde. Homikul ärkasin Ada kõrvalt, kes arusaamatult vara tallinna poole liikuma hakkas. Üks kohvi, veidi süüa ja juba värisesime kalli kamraadiga külmakäes nagu prostituudid sügistuules, tegime kaks lonksu tekiilat, sõitsime kesklinna, kiskusime 8 õllet ja siis juba liitusime legendaarse seltskonnaga võru tänaval. Kui ma kirjeldaksin neid viite tundi seal korteris, siis mitte keegi imelikul põhjusel seda rämpsu lugev inimene ei usuks seda. Jah, see oli minu elu veel aasta tagasi. Kõik oli tore, kõik oli lahe, ja rutsi ostetud õlled olid jahedad. Eriti lahedalt möödus aeg, kuni minuni jõudis siiani hästivarjatud uudis, mis mu südame peaaegu seisma ehmatas, Täiesti perses. mul ei olnud enam ühtegi ilusat mõtet peas. käi perse! Ma tundsin igat oma südamelööki üle keha, ma tundsin, kuidas mu pea hakkab kohe plahvatama, kuidas mu kõik jäsemed värisesid. Palun tulistage mind näkku, ma vaid soovisin. Kunagi ütles üks kuulus sitaratas, et meie varjud jäävad meist seljataha, teate mis ? see kuradi ahv valetas ! Minu vari on minust täpselt 78 sntimeetrit eespool. See oli hirmus. Ja peale seda ehmatust ei saa ma enam kunagi olla sama, kes ma enne seda uudist olin. Või tahtsin olla. Mida nüüd siis teha ? Ei midagi.
Jätkasime lahedate tegelastega purjutamist, kell oli juba 18.00, suundusime kesklinna, kohtusime veel lahedate tegelastega, ja  ma täpselt ei mäletagi, kuhu me läksime. Mõned tunnid eemal olin koos hingepiina ja laheda kamraadiga taas teel teise baari, et seal kohata vahvaid tegelasi eilsest õhtust. Tunde kestis ablas klaaside kallutamine ja viimaks kohtasin eriti armsat Greetet, kellega jätkasime vapralt kulistamist. Ööseks maandusimegi Greete poole, kus ta pisike ja eriti armas laps juba ammu unes rändas. Hommikul ärkasin Greete eriti pirakast voodist, pohmell oli hullem, kui keskmise hobuse naeratus ja mitmeid tunde läks aega ennem, kui kätevärin ja raske pea lubas liigutada. Greete oli maailma kõige armsam noor ema ja tegi meile süüagi. Peale seda võtsime mõned õlled ja hakkasime Tallinna poole liikuma. Pealinnas tegime Sone Bastionil  mõned õlled taas. Mõni hetk tagasi jõudsin ühikasse. Tunnen ennast nagu prügikastist leitud juurseller ja mõtlen, et mispidi nüüd peaks edasi elama.
Oli imeline puhkus, nüüd on motivatsiooni taas korralik olla mõnda aega. Kui vaid mu vari mulle iga paari kuu tagant näkku ei tulistaks. Mine perse !