Mind äratas DHLi kollakas kaubalennuk, mis ühiselamu aknast sisse sõitis. Silmi avades ma siiski lennukit oma kaisus ei kohanud, seega otsustas sitarattast piloot jälle napilt üle lennata.
Eile käisime väljas, eesmärgiga kohata ühte eriti vahvat noort staari, Kuna Mail oli käpp sees, siis see ka meil edukalt õnnestus. Peale selle imekena näitsiku nägemist liikusime kesklina poole, Kuhu oli ka Ada jõudnud, suundusime siis taas hullumajja, kus jõime mõned äärmiselt koledas pakendis õlled, mille maitse oli õnneks oluliselt parem, kui visuaalne pool. Kohtasime ka teisi vahvaid tegelasi, ja täitsa ootamatul kombel ka Jaanikat, keda oli hiljuti tabanud sama saatus, mis Dianat. Kurb, kui nii juhtub.
Ja tänagi ei oota mind kodu, vaid veereme legendaarse sinise hondaga kaugele seitsme maa ja mere taha, eesmärgiks pidu ja pummelung. Ei midagi muud.
Olen nagu hull bangoki tänaval.
Kes räägib minu peas ?
Kes on hull ?
...See, kes jookseb paljajalu?
Ma tänan, et mul pole enam seda, mida ma ei vaja.
Oh! Leidsin aknalaualt õlle.
No comments:
Post a Comment