Täna hommikul, kui vaikselt koolis aega veetsin, helistas mulle kuri meeshääl, kes väitis, et on tubli ametnik lõunaprefektuurist. Aimasin kohe, et ta ei soovi mulle head koolipäeva soovida, wega ei paku ka mulle viasati taevakanaleid koju, kuid olin ka kindel, et ma pole hiljuti mitte ühtegi panka röövinud, ega kaaskodanikku tapnud, seega ei osanud arvata, et mida küll käheda häälega potensiaalne kopsuvähi ohver minult soovib. Aga ei häda, härrasmees seletas peagi enesekindlal ja kurjal toonil, et nad on leidnud kusagilt imelikust kohast ja imelikel asjaoludel kunagi minule kuulunud suure hõbehalli chrysleri kabrioleti, mis veel siiani eesti rumalate seaduste tõttu läti vabariigis arvel on. Ja härrasmees oli ka kindlal veendumusel, et see masin on veel minuoma, kuigi ma selle 2 aastat tagasi järgmisele kapitalistile maha müüsin. Ja kuna müügidokumentide vormistamine oli tol ajal meinstriim, siis pole mul ka politseihärrale tõendust, et see auto minule ei kuulu. Härra üleolevast suhtumisest mõistsin ka et autoga on mingit vahvat nalja tehtud, kuna härrasmees käskis mul viivitamatult tartusse kohale ilmuda, vastasel korral tulevad ise mind kokku pakkima. ..Aga kuna minu plaanid tartu sõitu ette ei näe, siis ma üritan seda jama skippida ja loodan, et vahvad sinised mehikesed suudavad mind kahtlusest vabastada.
Ja eile käisin teatris,
ja oli eriti vahva, mida seal kaeda anti.
Inspiratsioon voolab mu veenides, ning sain ideaalse idee.
Head teostust.
No comments:
Post a Comment