I Am,That's What I'm Not

Juba jupp aega tagasi kaotasin ma endale arusaamatutel põhjusel ära oma Kastani, kuid nüüd, nagu välk selgest taevast on ta taas välja roninud urust, kus ta enda isiksust minu eest kiivalt ja edukalt varjanud on, seega olen oma Kastani taas üles leidnud, let´s see where it goes. 

Ja täna lõpuks loksun ma kõige kiirema paadiga tagasi kodumaale, kus ootamas on mind juba homme 38 kirgast tegelast, kelle aega ma pean aktiivselt ja nende mätta otsast vaadatuna ka huvitavalt sisustama. 

Ning mul on vaja sõiduriista taas, kui keegi teab mõnda neljarattalist, millel on pisike mootor ja töötav CD makk, siis visake mind millegiga, et mu tähelepanu köita. 

Ja teate mida?  täna saab see püssiga sitapea, kes Norras kõmmutama kukkus suvel, et oma vaatenurka integratsioonipoliitikast laiemale avalikusele tutvustada, kätte oma kohtuotsuse, ning olles pisut luuranud selle kohta, olen ma kindel, et see ahvinaeratusega sitaratas saab karistuseks eluaegse riigieelarvelise koha vaimuhaiglas, kus on tal parem ja mugavam elu, kui kõikidel eesti üksikemadel kokku. Mina oleks selle relvasangari tuleriidale saatnud, aga Norra kohust vist väga mu arvamus ei köida ? Tapa ajaviiteks üle 70 inimese, saad karistuseks pehmed seinad ja interneti, aga avalda vaikselt meelt riigi vastu kusagil kirikus ja pead 2 aastat külma tatart sööma kusagil kremli keldris, 3283 kivi tahaks Putini kapsaaeda naeratus näol loopida. Norra võimude kapsaaed jääb seekord rüüstamata, kuna kui kallis idanaaber otsustab taas okupatsioonimängu jälle igavusest mängida, siis olen mina esimene tolgus kummipaadi ja vihmakeebiga, kes Norra poole aerutamas on. ...Hea, et mul autot pole, kuna viimase lause tõttu oleks kindlasti patriotisminatsid selle leekide valgel okassiga või siili grillinud. 

On hommik, aeg on kohvitassi taga uueks sündida.

Vaata, su seinal jookseb su elu, 

mis kõigest hoolimata on üpriski ilus.