Kuna minu südamel dementiat ei esine, siis mõtlesin nädalake tagasi, et oleks vahva loksuda mööda tuulist merd naaberriigi poole, et seal hingata värsket õhku ja tasapisi ka oma rahakotti täita. JA seal oli vahva, maha sadas paarkümend sentimeetrit kohevat lund, mis oma tulekuga ja elektri ära ehmatas. Olin juba unustanud, kui vahva on selles valges vatis oma asju ajada. Õnneks meenus.
Nüüd olena ka paariks päevaks kodumaad nautima tulnud, esimese asjana sõitsin nutibussiga suvepealinna, et seal täpsemalt üle vaadata üks erk kuju, kes juba mõnda aega üritab avalikult väita, et on oma õnne leidnud. Õnneks ta ei taganenud oma seisukohast ka peale minu hoolikalt läbimõeldud kriitikat. Tunnen ka südames heameelt ja veidi kadedustki, kuid siiski on mul imelik tunne, et juba suve esimestel päevadel joome tema kulul Riias sogast kohalikku õlut. Kui ma aga täna püüaksin kogemata kuldkala kuskilt kraavist, siis oleksin südames oma kalli sõbra poolt ja paluksin, et õlut joome peale jaanipäeva.
JA juba ammu oli mul kahtlus, et ma siiski pole üksi Ohtliku Lendu 20000 korda vaadanud, vaid peab olema vähemalt 2 inimest veel maailmas, kes seda maailma parimaks kodumaiseks serjaaliks peavad ja selgusku, et näitsik, kellega juba aastaid haritud huumorit vahetame, on üks neist! fakjee!
Aga täna hommikut alustasin koosolekuga ühes tallina koolis ja ka teise poole päevast seal noori harides veedan. Kuid õhtu on mul vaba, seega kui keegi leiab, et tassike teed teda täna seest soojemaks teeb, siis liitun. ...no ja mõned õlled ka pärast seda . ja siis üks veel. ja viimane ka.
No comments:
Post a Comment