Kui mõttelend mu pähe mõnegi väärt mõtte poetaks, siis kirjutaksin ma sellest siin, kuid kuna ma olen eesti mees ja mu mõttelend on sama võimas, kui diiselmootoriga opel corsa, siis peavad ekslikul kombel mu blogile sattunud inimesed taas imalat jura lugema mu tühjadest päevadest lugema.
Ühel kenal hommikul juba paar päeva tagasi läksin tallinna oma aruannet ja muud jura ära viima, ning täiesti juhuslikult kohtasin oma teel Adat, kellega tegime juba tavaks saanud 2 õlut ühes imearmsas keldrikohvikus, kus minu heldele eksistentsile peaks juba ammu parimajoodikukliendikaart väljastatud olema. Pärast õllejoomist tekkis mul pisut ootamatu võimalus endale auto osta ...ja seda ma siis veel õhtupimeduses tegingi, nüüd oman ma taas liikumisvahendit, milleks on lillakat värvi jaapani päritolu keskmist kasvu sõiduriist. Ja mis kõige olulisem- see armsake kasutab kütuseks loodussõbralikku ja odavat vedelgaasi, seega mina olen ainuke eesti mees, kes statoilile ähvarduskirju enam ei saada, kuna mind vähemalgi määral enam ei huvita, et mitu senti see värdjalik suurfirma täna hommikul bensiinihinnale alusetult otsa keevitas.
Üleeile käisin ka üle pika aja külas Marjetel ja Annil, kes elavad kohutavas kohas, mis kannab halva mainega nime Klooga. kuid erinevalt sellest kohast, on need kaks neidu küllaltki kirkad kriidid karbis, nimelt nendega mööda saadetud liiter viina ja 1 öö oli taaskord vahva ja täis filosoofilisi jututeemasid, mis isegi mind kohkuma panevad ...targad naised.
Ning ärgates hommikul avastasin, et käes on jällegi üks kaunis ja kommertslik püha, mille nimeks seekord naistepäev ... kuna ma armastan naisi igapäev, siis ma meeleheitlikult facebooki lollusi ja imalaid tekste ei postitanud, kuid siiski pidasin mõnele naisterahvale vajalikuks õnnesoov siiski teele panna, esimese sõnumi saigi mu fiktiivne abikaasa Ivika Lehtsalu, seejärel õnnitlesin helesinises maailmas ka Laurat, kes on vaieldamatult kõige lahedama mõttemaailmaga näitsik, keda maarjamaal leida võib. Lisaks saatsin ka kirja Gristelile, kellele ma üritan meeleheitlikult tõestada, et mul siiski on süda olemas. Ja kuna ma siiski kõiki naisi armastan, siis korraldasime hea kamraadiga meie pirakas majas ka väikse naistepäevapeo,(osutus saunapeoks koos purjus sugulastega) et hoida soojas sidemeid sugulastega, või siis pidin ennast alateadlikult lihtsalt tegevuses hoidma, kuna see on esimene naistepäev viimase 6 aasta jooksul, kus mul enda armastust ei ole, kuidagi imelik, kuidagi nõme, vastik.
Tegelikult huvitav, miks mul siis ei ole jätkuvalt oma südameneidu, kas ma ootan neilt liiga palju, olen liiga pinnapealne, või tõesti on mul Doktor Gristeli diagnoos: mul pole lihtsalt südant? Ma siiski jään lootma, et see on lihtsalt ajutine mõõn, ning luban ennast kokku võtta ja ennast ümbritsevaid inimesi avatud silmadega vaadata.
No comments:
Post a Comment