Raisk, ma olen aednik

Neljapäeval käisin batuudikeskuses koos ühe noore kodanikuga, kelle kasvatamise ma olen osaliselt enda õlule võtnud, ning selles enamasti laste meeliskohas avastasin ma, et ma olen kas siis sportlikult sama võimekas, kui vihmauss, või hakkan ma vanaks jääma, kuna ma ei suutnud lihtsalt oma 12 aastase mürgliga sammu pidada, ning peale esimest poolt tundi olin ma märg, nagu kalts, millega suvel autot pesen. ..kuid siiski, lapsed on lahedad ! 

Reedel võtsin taas selga oma juba kalliks saanud koti, ja liikusin oma lemmiklinna siin kehva kliimaga riigis. Tartus ootasid mind ees juba lahedad ENTRUM tegelased, keda ükshaaval kiitma ma ei hakka, sest selljuhul ei jõuaks ma arvutitagant eemale homme hommikuks, et oma aruanne perekeskusesse viia. 

Peale ettevalmistust suureks laupäevaks ja kahte tassi kohvi suundusin koos Jaana ja Kristaga legendaarsesse Kivi tänava puhkekeskusesse, mis suureks üllatuseks oli sama tühi, kui minu sokk detsembrihommikutel. Tegime kerged joogid, ning veetsime ka hetk aega linnapeal, kus oli kahtlaselt palju rahvast ....Aa raisk, reede oli ju .. ! Üllatuseks kohtasin ka kahte vahvat sõbrannat, kes minu keskmisest tuimema isiksusega kokkusaamiseks olid rakverest just tartu sõitnud. Ööd veetma maandusime me kõik ikka kivi tänavale. Ma magasin pool ööd põrandal, ning mu pea oli kusagil Anni peal ...hommikul olid kõik kohad valusad ja sama külmad, kui Jaana telefon mis käreda pakase tõttu mis seal toas valitses, hetkeks töölepingu lõpetas. Aga see mind ei heidutanud, oli ju ENTRUMi hommik ! Nagu tavapäraselt kohtasin seegi kord palju särasilmseid ja keskmisest 148 korda lahedamaid ja ettevõtlikumaid noori ! Ja muidugi ka maailma kõige lahedamat vabatahtlike meeskonda, mille kokkupanemise eest peaks iga ristiinimene Helinit 6 korda päevas tänama. Ma siinkohal vägisi mainiksin ära pisikese osa sellest imevahvast seltskonnast: Jaana- keskmisest arukam blond näitsik, kes esimese naisena maailmas ei kohkunud kivitänava hipide eluruumide ees, ning kes vabadel hetkedel laseb karvaste kätega ülekaalulistel härrastel oma selga tatoveerida. Laura- neid, kes oma blogiga suudab mind nii kõvasti liigutada, et mul endal tekib hirm, ning tema naistemaitse on lihtsalt elliidi klassist, rääkimata veel tema vahvast iseloomust, mis minust suure tüki sümpaatiat on rebinud. Gristel- kui lähedal ei ole peeglit või kaamerameest, ning kui ta harvadel hetketel sarkasmi oma lausetest välja jätab siis on temagi üks teravamaid kriite karbis. Igastahes on nad kolm väga vahvad isiksused ja ma loodan, et kui ENTRUM oma programmi lõuna eestis lõpetab, siis tekib võimalusi vähemasti neid kolmegi veel trehvata.

Homme hommikul kiirustan juba varavalges rongile, et oma aruanne perekeskusesse viia, ning hea õnne korral ka endale järgmine auto osta, et saaksin juba algaval nädalal taas 200 kilomeetrit lõunapoole veereda ja Kastaniga pikemalt vestelda teemal, mis mind pool tundi tagasi üllatusest selili lennutas.