Ma olen kuul

Kuul kirjutatakse C-ga.

Eile käisin üle lubamatult pika aja juuksuris, et mitte jätta muljet, nagu oleksin koopainimene mõnest kaheksakümnendate filmist, peale seda viis mind roheline kuubik tallinna kallimatele maatükkidele, kus limpsasime väljas langeva vihma saatel meie hubases kodubaaris kosutavad õlunaadid. Edasi suundusime kõige ebameeldivama teenindusega baari, kus letitaga oli tatoveeritud vene nolk, kes oli päris kindlal veendumusel, et ta on nii sitaks lahe tegelane, keda ropendamas kuuldes läheb märjaks iga Irina Ja Anna. Baari nimigi oli ilmselgelt eksitav, seega ei hakka seda mainima, seal tegime kurat teab, kelle kulul mõned limpsid veel ja nautisime head muusikat loovtegevuse taustal. Hea.
Ja korteri sain ka tallinnasse, eriti viisaka ja soodsa. Kuid kurja kahtluse kohaselt jään ma sinna elama üksi, mis tähendab seda et jõuluks on mu suured rahad otsas ja siis lähen indiasse litsiks. Osa mu raha saatust peab otsustama ka kallis kohtusüsteem, mis vaeselt tudengilt tahab sussid jalast varastada.
Ja kallid kaasmaalased. Kui ma juhtun mainima, et mulle mõni tegelane ei meeldi, siis see ei tähenda, et ma kulutan kogu oma päeva just konkreetse indiviidi vihkamiseks. EI, mulle ei meeldi umbes 80 protsenti inimestest, kes on minusilmis tühjad kehad, kohati erilised sitarattad, või niisama ebasümpaatsed kodanikud. ja ma ei saa sinna sittagi parata. See tähendab seda, et inimene ei ole minujaoks atraktiivne ja ma ei läheks temaga üksikule saarele kodu mängima, mitte seda, et ma kataloogist palgamõrvarit otsin.
Ja ainult loll on see, kes armastab nii, nagu mina seda teen.