Ma eile peale eesti paima koreograafiga kümblustünnis ligunemist üritasin ausõna blogida, kuid jumal otsustas, et see pole ikka õige, ja mu üllitis kadus tundmatusse auku.
---Igastahes rääkisin igavesti tarka juttu sellest, et miks ma pole bloginud vahepeal aastasadu. Asi on nimelt selles, et minu lugejate arv paisus lühikese ajaga kordades, ning iga kuradi soe keha, kes ekslikult end minu sõbraks peab, hakkas mu blogi avalikult kommenteerima, ise igast lausest vaid oravasitta aru sades.
Vahepeal oli suvi, käisin euroopa lõunaosas oma säästuautoga ja sõin 2 korda maasikakooki ...Soomes olin ka. ...kõik.?
Kui ma hakkan mõtlema, et kas suvi möödus nüüd rahuldavalt, või ei, siis ma ei teagi. Oli kuradi palju ilusaid hetki, millest veel siiani mõeldes kilkan nagu 12 aastane kuuluvusvajadusega plika. Kuid samas oli ka hetki, kui suvetuul mind järjekindlalt pikali puhus.
,,Kuid järjekindlalt nagu koera alla ajanud purjus traktorist jätkan ma teekonda igavese õnne ja roosamannamaale.
Mind on juba kuid kummitanud ühe mu vaieldamatult kirkaima kursaõe luule, mis tabas mind nagu labidas näkku. See oleks nagu minu suust purjuspeaga kukkunud, ainult et on arusaadavas keeles.
Ja ma pean ka ära märkuima, et hetkedel, kui tuul mind taas pikali virutab, leian ma eest tumedate lokkis justega näitsiku, kes mõistmatul põhjusel mind alati kosutada suudab.
..Praegu teen tähtsat tööd lastelaagris, sellest räägin siis, kui see läbi on.
Üle kõige tahaks suudelda oma neidu ja vadata family guyd, kuid geograafilistel põhjustel ma temani ei ulatu. Igatsen !
No comments:
Post a Comment