Edukalt jõudsin sihtpunkti. Oh pettumust ! Siin ei olegi päikest, palme ja 28 kraadi sooja!
Ja tahtsin tagasi kodumaale poole end tagasi pöörata juba 12 minutit enne laeva väljumist, kuna avastasin, et midagi kallist jäi ju maha.
Aga kui kõrvale jätta pisut hinges mässav igatsus, siis olen tegelikult täitsa õnnelik, kuna mulle ju jätkuvalt meeldib see koht ja need ülilahedad inimesed ! Tönane päev kulges ka olenemata ära jäänud unest täiesti vahvalt. Ja homme saan kohvi juua koos endise miss euroopaga. Loodan et ma oskan end koos temaga fatzebokis ära täägida.
Aga praegu sügan kastaneid, räägin fatsebokis neiu Kastaniga (btw, ükspäev nägin unes MinaSinaKivitänava seiklusi, ärkasin ja naeratasin omaette) ja ootan, et millal naised sauna vabastavad, et ma saaksin sinna külma õllepurgi seltsis minna.
Ja Teele emme luulet loen ka (ma selline multifunktsionaalne)
Päevast päeva üks mõte saadab mind,
et eilsest tugevam oleks mu tänane lend.
Siiralt usaldan veel ja usun
ja ei tahaks et uskudes petan end.
Üks ilmselgelt oma eluteega keskmisest rohkem eksiteel olev keskeas kodanik arutas tähtsaid eluasju koos oma saatusekaaslasega, kui möödusin neist veel ärkamata tallinnas. Üks lausus teisele: Miks sa end mu ellu tõid, kui sul mulle sõõmu pole pakkuda?
See oli nii siiras, et lihtsalt jäid meelde selle elukunstniku kuldsed sõnad.
No comments:
Post a Comment