Ma ükspäev käisin kodumaal.
2 tundi jõudsin olla kaine, selle üürikese ajaga kaitsesin ära oma praktika. Enamuse mõtlesin välja.
Peale seda, kui kainus kadus, sooritasin koos kaasjoodikuga ühe arvestuse. See läks kuradi hästi.
Veel tegin 2 korda pelmeene, käisin 3 korda poes. Ostukorv sisult erines vaid viimasel korral, siis võtsin lisaks lahjale kesvamärjukesele ka külakostiks pudeli metsakohinat, teiseltpoolt idapiiri.
Ja siis saabus hommik. Pidin end lahti kangutama tüdruku küljest, kellesse armusin, et püüda kinni tumepunane hiigelpaat.
Loodan, et mul täpselt samas stiilis Eestiskäike enam ei tule.
Aa, ja mu auto vedeleb kohilas raudteejaamas. Palun ärge seda maha põletage!
Mä teen sen
mitä mun tehtava on,
mä meen,
koska mun mentävä on.
Ja Gristeli tegevuste kohta lugedes (btw, miks varasemate üksi õllejoomiste ja muude ebaõnnestumiste asemel nüüd oled sa järgmistel valimistel riigikokku minemas ja päästad igahommikuselt 34 tundmatut galaktikat? ) leidsin sealt ühe kultuurse teose, milles ennast ära tundsin. G! Millal me teeme taas meie kultuurist õhetavaid õllejoomisi ja toome burksi järamisi? Ja sa ära proovigi väita, et need võrratud suveõhtud sulle ei meeldinud!
Ning eile andis teada rahvaringhäälingu pressiesindaja, et Ada Mariel oli elu esimene pohmell. Tunnen sügavat kurbust, et ma ei saanud juures olla selle ettevalmistustel!
No comments:
Post a Comment