Elu ühikas on umbes 351465 korda igavam ja vaiksem, kui vanadel räpina aegadel, võibolla sellepärast, et minust ona saanud vahepeal inmene... ei tea. Aga kuna ma nüüd olen enda eluspüsimise huvides kohustatud kainena püsima, siis pean end muudmoodi lõbustama, inimesed, kes mind teavad, ei usu seda aga jaa ... :/ Õnneks leidub ka vahepeal kirkaid tegelasi, kelle abil oma aega sisustada, näiteks ühel õhtul, kui igavus mind tahtis laiaks veeretada, läksin välja ühe eriti arusaamatu tegelasega. Esimest korda käisin ka kultuurikilomeetri lõpus, aga see ei ole põhiline, nimelt ma olin tõsiselt üllatunud soojast kehast, mu kõrval, kes osutus eriti armsaks tegelaseks, ma olin kuidagi eriti rahul oma seltskonnaga sellel hetkel.
Ja ma tahan tartu ! Ma igatsen juba oma kalleid hipisid, punkareid ja muid soojasid kehasid, kellega seal eriti vahva on, ja eriti tahaksin kohata Laurat, Jaanat ja Gristelit ! igatsen neid tegelasi juba !
....JA mu vingumine ei lõppe siinkohal.. Ma ei jõua neid kuradi pelmeene enam süüa ! Mul on kopp ees nendest valgetest klimpdest juba ! Ja kuna minu kokanduslikud oskused ei võimalda mul muud valmistada, siis TULGE APPI MULLE !
...JA kui sul läheb midagi sitasti, siis võta seda väga isiklikult ka kurda kogu maailmale, et kuidas mingi tundmatu sitaratas su kuradi parkimiskoha ära võttis, sest et nii on ju lahe.
No comments:
Post a Comment