Punk Rock

Neljapäeva õhtul meenus mul, et pimeduse saabudes oodatakse ju vahvaid rebaseid Patarei vangla müüride vahele, eesmärgiks jube möll ja pummelung. Juba olles sinna teel, limpsin Adaga mõne õlle, et moraal liigselt ligi ei tikuks. Kohale jõudes olin ma segaduses, et, kas ma olen pime, nagu öö Igor Mangi habemes, või tõesti on rahvast oodatust poole vähem ? See fakt, mind ei häirinud, silmasin kiiresti õlleputkat, tellin meile kuldkollased dringid, mu magu tõmbas selga valge kitli. Muusika oli seal kahjuks pask, nagu sky plus taksojuhi raadios. Sellegipoolest jätkan kindlameelselt õllejoomist, nagu koera alla ajanud purjus traktorist. Kuidi oli mul juba samm sassis, nagu rastapatsid dzunglis, tundsin end hästi, ja eriti vahvaid tegelasi tõi see õhtu minu ette. Kell käis kiiresti, nagu igal hetkel ropsima hakkav tsikk wc suunas. 

Juba oli käes arusaamatult kiiresti aeg, millal riidekapi mõõtu turvamehed soovitasid meil lahkuda, enda ümber inventuuri tehes avastasin, et ma olin kahekesi Jaanikaga. ...Lähme teeme väiksed õlled ?  Ja nii me suundusimegi läbi tallinna, kuhu oli ilmataadi vihast joodikute vastu järsku vihmapilved jõudnud. Jalutuskäik tõi selgust mu mõttelendu, mis sel hetkel ei tundunudki olevat sama lühike, kui vanainimese soeng. Olles mu peaaegu lempar baaris õlleklaasi taga pidin kohkuma, ja seda selle kõige paremas mõttes, taas suutis üks pisikest kasvu neid mind lummata oma vastupandamatult ilusa isiksusega. Tsiteerides Jaan Tättet: Oli ilus ! 

Juba istusingi taksos, mu pea oli täis mõtteid, mis juba pikemas perspektiivis eriliselt sittade juhuste kokkusattumisel ainult mõteteks jäävad. Ma olen õnnelik. Kell 6 hommikul jõudsin ühikasse, et mõned tunnid magada. 

Ärkasin magusast unest juba kell 9, et kiirustada ainsa arstitädi juurde, kes ilmselgelt streigist osa ei võtnud. Pidin saama teada analüüside tulemused, mis tehti 43st liitrist verest, mis minult nädala alguses välja imeti. 

Selle 12 minuti jooksul ei kuulnud ma midagi head. Arstitädi seletas mulle pealetükkivalt, ja hoogsate käeliigutustega illustreerides, et ma ei tohi enam mekkida midagi, mis sisaldab alkoholi. Vihkan.

Nüüd, kui ma ei saa enam nautida kuldkollast odralinaselimpsi, tänu millele on mu elu kordades kirkam olnud, siis jään lootma, et Laura Saarmann hakkab luuletama, olen kindel, et kasutegurilt suudab see alkoholi ületada.