2 pilsnerit, üks pitsa. Laususin ma keskeas poemüüjale, kes sellepeale mulle huvipakkuvad tooted letile heitis. Liigun siis selles sitases sügisilmas tagasi ühika poole, seljataga pikk koolipäev, mis oli ikka kuradi huvitav, ma ei jõua ära kiita, et kui palju ma seda eriala õppida soovin. Kui kõik muu mul hetkel apla hooga hukatusse kisub, siis saan vähemalt oma koolivaliku kohta positiivset nooti loopida.
Ma jätkuvalt ootan, et millal kohale jõuaks suvi, aga kalendrisse vaadates olen ma juba aru saanud, et sellel aastal otsustas ilmataat suure osa mu vihast endale suunata. Täna õhtul on koolis rebastenädala lõpupidu, aga kuna ma olen niigi äärmiselt eeskujulik rebane olnud ja mu motivatsioon on hetkel korralisel puhkusel, siis ma ennast sinna kohale ei vea.
Ma silmitsen juba pettumusega kalendrit, kuna alla nädala on jäänud minu sünnipäevani, ma saan jälle vanemaks, aga ma pole siiski suutnud aastaga täita kõige tähtsamat eesmärki, mille täitmist olen endale lubanud. Raisk, miks ei lähe asjad sinna poole, kuhu ma soovin ? Olen pidanud ikka kuradi palju vaeva nägema, et enda eesmärkideni jõuda. Miks ma siis kohal pole juba ?
Ma olen praegu täpselt selline kriipsunägu, keda ma ühiskonna üldises pildis vihkan. Aga hetkel on mul selleks ka põhjust, kuna kui ma suudan leida lahenduse ühele jurale, mis mind nagu välk selgest taevast pähe tabab, siis ulbib pinnale juba mingi uus sitahunnik, mille tõrjumisega pean ennast pehmeks siputama. Homme on parem, peab olema.
Ja kui keegi suudab mulle Kastani mõtted defineerida, siis võin selle eest 3 sidrunit tuua.
No comments:
Post a Comment