Saturday, April 4, 2015

Võib, ma hullun?

Mu mõtted on sama korrapärased, kui taunisündroomiga lapse poolt joonistatud päkapikk ja ma ei oska midagi enam ette võtta, et leida taas korrapärasust nendes. Hetkel lasen ka selle eesmärgi tahaplaanile ja lasen elul hernena veereda.
 Ma veetsin mõned päevad Pärnus, kus vedelesin pool päevast SPAs ja teise poole päevast asjalik olles. Ööd möödusid teadupärast kohalikus kõrtsus, kus oli kohtuav muusika ja purjus ossid, kes ilmselgelt veetsid seal neid väheseid hetki, kui nad purjuspeaga oma 20 aastat vana vokkswageni roolis ei ole. Seega tuleb neid omalmoel tunnustada, et nad vaid selverist ostetud viina oma autos ei tarbi ja endki tuulutamas käivad. Vaheldus rikastab. Veel oli seal Kristiina, kellega tutvust alustasin 6 aastat tagasi, kui talle laagris kasvatajaks olin. Veider, et ta mulle ikka veel meeldib.
Peale rusuvat pohmelli, mida pärnu mulle tekitas olin juba oma kuldkollase sõidukiga suundumas põlva, et seal pisut discgolfi mängida ja otsustada, et kas mulle siis meeldib üks arusaamatult seksapiilne tüdruk valge autoga või ei ole ta siiski see, kelleks teda pean.
 Ei olnud.
 Raisk!
Otsusele jõudsin ühes underground baaris, kuhu olid kokku tulnud põlva kangest soost kohutavalt kehvad muusikud ja meeldivalt toredad inimesed, kellele kohutavalt kehv muusika meeldib. Just inimestega sinna kohtuma läksingi, ei mäleta neidt kahjuks ühtki. 


No comments:

Post a Comment