Päevast päeva ma nüristun siin sama kiirelt, kui mõistusega inimene eesti kaitseväes, ma juba ootan huviga kodumaale naasmist, et saaks taas nautida meeldiva maitsega kodumaa õllet ja veeta aega koos vaid kvaliteetse seltskonnaga, ootan juba kvaliteetaega inimestega, kes kastist kaugemale mõtlevad ja kelle seltsis möödub aeg lennates. Aina enam ma saan aru, et ma tegelen siin tööga, mis mind vähimalgi määral ei kasvata, ja millest ma enam absoluutselt rõõmu ei tunne, kuid siiski on see hetkel minujaoks ainuke võimalus korralikult raha teenida, ning jaa, ma olen ikka kuradi asendamatu tegelane siin. Kuid see töö on lihtsalt pisikest raha tegev surnud ring, ma ei saa muutuda enam paremaks, ainult kiiremaks, ning see ei rahulda mind sootukski. Ma tahan luua muutusi, algatada innovaatilisi projekte ja mis kõige tähtsam, ma tahan ise areneda ! ...peaks vist rahateenimise unustama, ja rasket vaimset vaeva nägema hakkama ?
peale erksate vaimuinimeste igatsen ka teisi kodumaa superkangelasi, näiteks jätkuvalt veedab minu mõtetes ohtralt aega preili Kastan, keda oma arvutit avades igakord näen, tooks talle 43 protsenti taeva tähtedest, kuid kurat, pilveräbalad veedavad aplalt aega neid varjates. Kohe, kui Eestisse jõuan, leian vähemalt 354 põhjust, et miks ma Kastaniga kohtuma peaks.
...Ja loomulikult igatsen juba paari õllet ja maailmaparandust koos Adaga, keda ametlike andmete kohaselt mu parimate sõprade hulka arvata saab.
No comments:
Post a Comment