Eile veeresin ma rahulikus tempos oma lillaka gaasiautoga oma kahtlemata lemmiklinna Tartusse, mis on minujaoks veelgi erilisemaks muutumas iga päevaga. Kuid ei, ma ei läinud sinna, et randuda Kivi tänava õllesõprade juurde, vaid väisasin emajõe kaldaid sooviga kohata selle kandi erksamaid kujusid, alustasin loomulikult oma kevadisest armastusest, kellega vihmases tartus sai meeldivalt aega veedetud, ja pole sõnu kirjeldamaks, kui vahva see oli. Ma olen õnnelik, ole sina ka ! Peale K. lummavat eksistentsi sain veel kokku Gristeliga, kelle ebaõnnestumised suhete vallas (mis siiski ei trumpa veel minu feile) suudavad jätkuvalt mu tuju olulisel määral tõsta, ja btw, Gristeli Fatzeboki teooria on ka muude naisolevuste seas tuntud, seega pean minagi oma strateegiaid selle glämmipaugu pärast muutma hakkama.
Peale pelmeene ja kakaod otsisingi taas üles oma wonderLPGpüssi ja suundusin taas kodu poole, kus paistis päike ...erinevalt kultuurilinnast. ...Mõtlesin, et siis mida ette võtta selle päikselise õhtuga, oleks võinud muru niita, või välja minna ? ..ei, ma kuulasin Iirist ja jäin magama.
No comments:
Post a Comment