28. aprill oli üle pika aja üks kirkamaid päevi minu muidu tasases elus, kodumaa pinnale randusin juba pealelõunal, siis külastasin kodu ja hetk hiljem olin juba teel tagasi pealinna, et trehvata kõige vahvamat Adat, kellega tegime mõned õlled, ja siis juba paterdasimegi merepavilioni, kus oli algamas kauaoodatud jazzkaare lõpupidu, mida ma olen oodanud juba jupp aega nagu jõule !
....Ja kurjam, see oli võrratu, lihtsalt võrratu, ma olen täiesti kindel, et see oli mu elu parim kontsertelamus ! Jazz on lives lihtsalt parim ! Ma usun, et peale sellist vaimukosutust ei ole ma enam vähimalgi määral huvitatud tüüpiliste joodikeestlaste suveõhtukontserditest, kus lavalaudadel paterdavad ja fonopealt muusikat lasevad sellised tuhmid poisid, nagi T.Padar ja J. Kreem. Kummardus Adale, et ta on NII vahva sõbranna, kes minuga superlahedat jazzi kuulamas käis!
...Ja kallid sõbrad ! ...olen teid petnud ! ..Nimelt jupp aega tagasi, lubasin ma olla esimese onimene, kess Ott Leplandile ütleb, et see mida ta teeb on lihtsalt jälk, kuid ühel hiljutisel õhtul klubis Clazz, kus mulle parajasti Liis Lemsalu kõrva karjus, istus magedamuusika Ott mu kõrvallauas, ja ma olin juba minemas talle kurtma, et kui väga ta mulle ei meeldi, kuid siis märkasin, et ta pole seal üksi, ja vältimaks seda, et mingid onud mind purjuspeaga pehmeks peksavad, otsustasin oma lubadust murda ja jätsin Oti rahule.
Aga lõpuks on kätte jõudnud kevad! Päike särab näkku lausa meeldival jõul ja kõik maltsad hakkavad taas roheliseks minema ! Vahva !
No comments:
Post a Comment